Käbi Ei Kuku... | Vikerraadio | Err

"Võrdlesin toksilise tasemeni ennast teatrikoolis," räägib näitleja Kristjan Lüüs erialaga seotud suurematest heitlustest. "Ma olin väga sõnakuulelik poiss. See juba läks tubli poisi sündroomi poole. Teatrikoolis öeldi, et ära ürita korralikult teha, vaid et tee – ole rohkem sina. Olen üritanud sellest hilisemas elus lahti saada."

Hiljuti muusikalis "Romeo ja Julia" senise lavatee märkimisväärsema tähiseni jõudnud Jaagup Tuisk räägib saates "Käbi ei kuku…", et traagilise armastusloo meespeategelast kehastades oli tal kaasas isiklik "kohver" õppetundide ja järeldustega esimesest armastusest.

Tänu seriaalile "Õnne 13" on Luule Komissarov väga paljudes kodudes nagu oma sugulane. Aga saates "Käbi ei kuku…" jätame Laine tegemised kõrvale ja süveneme Luule enda elu põnevamatele ja pöördelisematele seikadele: isata lapsepõlv Lihulas, esimene abielu füüsikaõpetajaga, "pettusega" lavakunstikooli sattumine, kauaoodatud emaks saamine, ning reetmisega lõppenud pikk abielu teatri- ja filmimaastiku korüfee Kalju Komissaroviga.

"On saakloomad ja on kiskjad," tutvustab Oliver Mazurtšak saates "Käbi ei kuku…" oma elufilosoofiat. "Mina olen näinud ennast kogu elu saakloomana, kes on pidanud õppima iseennast kaitsma kurja eest."

"Väga oluline on, missugusesse koolikeskkonda sa satud lapsena," ütleb saate "Käbi ei kuku..." külaline Paavo Nõgene, kes peab lugu mõistlikust suhtumisest õpetamisse.

Laulja ja näitleja Gerli Padar-Parmas nendib saates "Käbi ei kuku...", et tema mälestused lapsepõlvest on üsna piiratud. Selles on oma roll isa ja hiljem võõrasisa kaudu koju jõudnud alkoholil ja vägivallal, mis on mõjutanud inimesena nii teda kui ka vend Tanelit.

"Ma olen elus suhteliselt lihtsalt läbi saanud ja see ongi hoidnud seda naerusuisust," ütleb Arlet Palmiste, 30 aastat eestlaste meelt lahutanud naerupall, kes rusikat taskus ei tassi.

Eesti muusikas on tooniandvaks jõuks sirgunud uus põlvkond autoreid ja produtsente, kelle sünniaasta jääb sajandivahetuse kanti. Noore kahurväe eesliinil toimetab ka tänase saate käbi Karl Killing, kes kuulus teismelisena poistebändi Beyond Beyond, ja on pälvinud aastal 2025 sooloartistina tunnustuse aasta debüütalbumi eest.

Sel pühapäeval jagavad meeldejäävaid lugusid lapsepõlvest ja koos kasvamisest näitleja Triinu Meriste ja tema poeg Tobias Tammearu, jazzi taustaga saksofonist, keda teravam silm on märganud ka mustade ja valgete klahvide taga Nublu saateansamblis.

"Siis kui Erika Salumäe võitis Barcelonas olümpiakulla (1992), seisin mina rohelise žiguliga Stockmanni ristis ja mõtlesin, et nüüd ma lähen oma Sille juurde ja ongi tehtud," meenutab Tarmo Tiisler kokkukolimist tulevase abikaasaga.

"Meie pere on alati vedanud ja veab siiamaani ema. Tema oskab märgata asju, mida teised ei oska," ütleb ooperilaulja Oliver Kuusik, kelle isa suri, kui poiss oli veel päris nooruke.

"Ma olen ikka oma laste peale niimoodi karjunud, et mulle tundub, et ma ei suuda lõpetada," nendib näitleja Margus Tabor saates "Käbi ei kuku..." ning toob välja peamise põhjuse, mis teda "kettasse ajab".

Varsti juba 30 aastat Dagöt teinud kitarrist ja laululooja Peeter Rebane nendib saates "Käbi ei kuku...", et muusika eelistamine n-ö tõsisele elukutsele kruttis tema kodus omal ajal pinged nii üles, et teismeline poiss võttis jalad selga ja kolis nädalateks sõprade juurde. Juba enne "üle-elusuurust tüli" tekkisid Peetril ebakõlad koolisüsteemiga, hinded olid kehvad ja vanemad keelasid ringides käimise

Norman Salumäe tegi esimese teatrirolli 12-aastaselt "Oliver Twistis". Sellest sai sümboolne algus lavakarjäärile, millest oluline osa kuulub muusikalidele. Samas pole enda koha leidmine olnud Normani jaoks päris iseenesest mõistetav.

"Ma armastan praegu teatrit rohkem kui viimase kümne aasta jooksul kokku," ütleb pühapäevane sünnipäevalaps Mikk Jürjens saates "Käbi ei kuku...". Ning see tunne on seotud tema tähelepanu liikumisega näitlemiselt lavastamisele. Teatritööde kõrval tasub meenutada Miku nägemuse järgi seatud suvist üldlaulupidu.

Uue aasta esimeses saates saame lähemalt tuttavaks TÜ lastekliiniku juhataja professor Vallo Tillmanni ja tema perega. Taaselustame mälupilte lapsepõlve eredamatest hetkedest ja räägime lähedastest inimestest.

"Ma olin hästi kindel, et ta saab hakkama. Et ta on proff ja tal on vaist," meenutab Helen Künnap lapsepõlveaastaid, kui isa Jaan kadus kuudeks mägedesse. "Ma olin harjunud sellega, see oli tavaline elu osa."

Jõulueelses "Käbi ei kuku..." saates on jumalast juttu rohkem kui tavaliselt.

"Sündmuse valulikkus seisneb selles, et mis siis juhtus. Mõnes mõttes ongi see igavene lõpetamata juhtum," viib Meelis Oidsalu meid 1990. aastate keskele, kui ühe Lasnamäe maja trepikojast leiti surnuna tema vanem vend Magnus. Oli kuulihaav, aga politseiuurimine tulemust ei toonud.

"Kui ma olin ka Lõuna-Ameerika tipus, siis ma pruukisin olla palju lähemal kui mõni teine isa, kes on naabertänavas garaažis tööl. Ei aeg, ei kilometraaž määra su lähedust. Ja vähemalt minu vaates on lapsed mulle kõik väga lähedased olnud," räägib "Käbi ei kuku..." värskes osas Raido Rüütel.